Esimene leivategu

Minu esimene leivategu... See oli tõesti üks suur tegu.
Algas see reede õhtul 29. mail. Algus oli väga lihtne. Segasin oma juuretisepojukese käesooja veega ning lisasin veidi rukkijahu ja maltoosat. Juuretisesegu peab olema keefiri konsistentsiga. Mitte päris vedel, selline tummine. Mässisin selle fliisi sisse ning panin sooja tuppa käärima. Õhtu ülejäänud osa oli samuti lõbus, käisime vanalinnas õllejooksu vaatamas, kust koju jõudsime umbes kaheteistkümneks õhtul. Laupäeva hommikul kella viieks olime kutsutud sünnipäeva peole. Algne mõte oli, et vaatame koos päikesetõusu, õnneks jäi see ära, sest päike tõusis siis 4.20. Mul oli raskusi 4.30ki silmi lahti saada. Aga me vedasime end ilusti kohale. Sünnipäevapidu sai meie jaoks umbes pool kaheksa läbi, kuna juuretis ootas kodus. Jõudsime umbes kaheksaks koju. Meeslemmik keeras magama, mina hakkasin leivataigent tegema. Juuretis oli nii ilusasti käärinud. Mõnusalt paks vahukiht oli peal ning lõhn oli imehea. Edasi tuli lisada veel jahu seni kuni tuli sõtkuma hakata. Jahu tuli lisada kuni sõtkumisel tekib "lurts". Minul tuli "lurts" õite varakult juba. Lisasin jahu veel. Oleks võinud veel panna, arvestades järgnevaid sündmusi... Igal juhul. Kui mulle tundus, et tainas on saavutanud paraja paksuse, võtsin järgmiseks korraks juuretisepoju kõrvale ning jagasin siis taigna kolmeks. Mina tegin seemneleiva ehk jõuleiva, milles olid seedermänni seemned, kõrvitsaseemned ja päevalille seemned. Selle leiva tegin ma tulevasele RaudHüaanile. Teine leib oli seeneleib - viimased kukeseened sügavkülmast, mille praadisin rohke sibulaga läbi. Ning kolmas vahemereleib - päikesekuivatatud tomatid ja mustad oliivid. Ilmselgelt oli mul tainast ülearu palju. Aga kuna mul ei olnud rohkem vorme, siis tuli sellega leppida. See ei tõotanud head ja ma kartsin juba siis, et asi ei lõpe hästi. Igal juhul, segasin need kolm erinevat taigent kokku ning panin vormidesse. Silusin ilusti pealt veega ning lugesin sõnad peale. Tassisin vormid kõik ükshaaval jällegi meie ärklikorrusele. Panin peale köögirätiku ning ümber fliisi, et neil hea soe oleks. Kell oli selleks ajaks umbes pool kümme. Kella üheteistkümneks tahtsin minna joogasse. See tähendas seda, et mul oli umbes 40 minutit aega väikeseks tukastuseks. Sellest ma ära öelda ei suutnud. Jooga oli mõnus ja värskendav. Enne kahte koju jõudes valdas mind põnevus, mis mu lastest saanud on. Hiilisin vaikselt lastetuppa, tõmbasin tasakesi fliisi pealt ning köögirätiku... Ja mul ei tulnud pettuda. Nad olid vahepeal ilusti kasvanud. Kõik, mis üle ääre sai minna, oli üle ääre ka läinud. See nägi välja nagu beebikaka, aga koristada oli seda tõenäoliselt palju meeldivam, sest lõhn oli endiselt väga hea :)
Aga polnud hullu midagi, kaapisin taigna kokku ja parandasin iluvead. Tõmbasin uuesti veega pealt siledaks ning vajutasin väikesed nabaaugud uuesti peale. Küpsetamine oli juba lihtne. Sain teada, et see ahi on päris äkiline ja alguses tuleb kooriku küpsetamiseks tiba vähem lasta. Edasine küpsetamine läks ajaliselt väga hästi. Vahepeal kastsin veel veega ning veekauss oli ahjus ka. Leivalõhna oli terve elamine täis. Viimaks tõstsin nad ahjust välja ja panin märgade rätikute alla jahtuma. Leivad said valmis siis umbes kella kolmeks. Kannatasin ilusti tunnikese veel, enne kui lahti lõikasin. Alguses mõtlesin, et jätan järgmiseks päevaks, sest siis tulid meile külla sõbrad seinu kruntima. Aga ei suutnud ikka vastu pidada. Lõikasin kahe leiva otsast ikka paar viilakat ja mekkisime ära. Oli ikka hää küll! :) Suu vajub taas vett täis kui mõtlen sellele lõhnale ja maitsele. See nädalavahetus vist ei jõua leiba teha. Aga nagu meile öeldi, juuretis on nagu väike laps, keda ei tohi kauaks üksi jätta. Järgmisel nädalavahetusel peab aega leidma. Nüüd juba kogemuse võrra targem ja järgmine leivategu tuleb ehk erinev, vähem katastroofilisem.