Kolmas leivategu

Kolmas leivategu läks kergelt nihu. Seepärast pole ka pilti.
Tegin taas koduses puuahjus. Seekord oli ema ka natuke abiks ja ta pani juba hommikul varakult ahju küdema. Algus oli väga hea. Juuretis kääris ja lõhn oli imehea nagu tavaliselt. Seekord tahtsin katsetada suitsukalaga. Ostsin imehea suitsukala. Oli keegi kuumsuitsu sorbiit... või midagi... hästi hea kala oli, praktiliselt luudeta. Keetsin paar muna ka. Hakkisin kala ja muna veidi peenemaks ja sõtkusin taigna hulka.
Taigent sai aga jälle liiga palju, vormid said ääretasa täis. See ei ole kunagi hea märk. Õnneks sain ma kogu aeg peale passida, et keegi jälle vormist plehku ei paneks.
Lasin neil üks pool tunnikest kerkida ning surasin siis ahju. Ise läksin õue päikest võtma. :) Mõne aja pärast hakkas korstnast juba head leivalõhna levima. Läksin siis tuppa piiluma, mis seis on. Seis oli selline, et leivad olid ahjus kõvasti edasi kerkinud. Kaks vormi olid üle ääre ajanud. Aga muidu oli väljanägemine väga hea. Vorme tagasi ahju pannes tegin väikese vea, vähemalt ise arvan, et see sai saatuslikuks veaks. Eelmine kord kui kodus leiba tegin, vahetasin vormide asukohta ahjus, kui neid vahepeal välja võtsin ja kastsin. Seekord aga läks see kuidagi meelest ja panin kõik samas järjekorras tagasi. Kõige väljapoole, kus oli siis kõige "jahedam", jäi kalaleib.
Nii ma siis pendeldasin paar tundi tuppa-õue-tuppa-õue. Käisin leibu vahepeal vaatamas ja kastmas ning järjekindlalt panin samas järjekorras ahju tagasi. Ei tea, mis mu peas toimus see päev. Igal juhul, lõpuks kui tundus, et nüüd on leivad valmis, otsustasin pojukesed välja võtta. Koputasin kõiki põhja alt, kaks kumises ilusti, üks - kalaleib - ei kumisenud. Panin ta siis igaks juhuks uuesti ahju tagasi. Mõne aja pärast võtsin tema ka välja jahtuma.
Mõni aeg hiljem, kui leivad olid veidi rätiku all jahtunud, otsustasin nad lahti lõigata. Ja selguski kurb tõsiasi. Mu kalaleib oli seest tooreks jäänud. Oli täitsa tainas kohe. Ema ütles küll, et pole häda midagi, aga no see ei olnud ikka see. Ülejäänud leivad - taaskord juustuleib ja puuviljaleib - tulid hästi välja.
Vaatan, äkki võtan sel nädalavahetusel taas leivateo käsile... Näis, ega väga ei raatsi ilusa ilmaga leivavahti pidada :)

Kiire õhtusöök

Esmaspäevad mulle üldse ei meeldi. Päev on unine, sest oled veel nädalavahetuse reziimis ja õhtud on kiired, kuna tavaliselt käime siis nädalasisseosta tegemas ja enne seda on veel Figuurikate rühm. Ja kui siis ükskord koju jõuad, on kere nii hele ja väsimus nii suur. Aga sellegi poolest tuleb veel õhtuks ja ka järgmiseks päevaks süüa teha. Retsepte valides vaatan alati, kui kaua tegemine aega võtab, kui kulub juba üle 30 minuti, siis jätan selle kõrvale.
Sel esmaspäeval ei viitsinud isegi retsepte otsida. Tegin lihtsalt sellise hautise moodi asja.

Esmaspäevane kiirkokkamine / kahele 1,5Ü
1 karp šampinjone, viilutatud
1 paprika, suuremad kuubikud
pool suvikõrvitsat, õhukesed viilud
5-6 kirsstomatit või üks suur tomat, sektoriteks
2spl Ligth Merevaiku
Viiluta seened ja suvikõrvits. Pane ilma õlita potti hauduma. Sega aeg-ajalt.
Lisa paprika ja lõpus tomatid. Kuumuta läbi.
Eemalda pliidilt ja sega juurde Merevaik.
Söö kõrvale näiteks avokaadoleiba.

Pruuniriisi salat mustade ubadega

Eile jäi valgupunkte vajaka, seega tegin ühe salati, milles olid oad. Mulle oad väga maitsevad. Konserveeritud, keedetud, stoovitud... See salat on väga toitev ning sobib hästi suviste grillroogade kõrvale või iseseisva roana. Retsepti algallikas Kanada WW.

Pruuniriisi salat mustade ubadega / kolmele
2,5Ü
Ettevalmistuseks: 15min
Kuumutamiseks: 20min
1pk pruuni kiirriisi
1 purk musti ube, nõrutatud ja loputatud
140g (üks väike purk) maisi
60ml rohelist sibulat, värsket
60ml mahedat rohelist pipart, marineeritud, peenikeseks hakitud
1spl värsket laimimahla
1tl laimikoort
soola-pipart
koriandrit, soovitavalt värsket
Keeda riis vastavalt juhendile.
Kuni riis on veel soe, sega juurde oad, mais, roheline sibul, koriander, mahedad piprakaunad, laimimahl ja koor, maitsesta soola-pipraga.
Võid serveerida laimisektoritega. Mina seda ei teinud, kuna ei armasta väga haput.

Teine leivategu

Foto Meelis Kroshetskin

Teine leivategu oli juba päris mõnda aega tagasi. Käisime üks nädalavahetus maal vanematekodus ja võtsin sinna oma vormid ja juuretisepoju kaasa. Tuli paremini välja küll, ikkagi ühe kogemuse võrra juba targem ju :) Teisalt võttis see tegemine rohkem aega. Põhjus selles, et ei tunne enam oma kodupliiti. See on nimelt jahedam kui linnapliit. Noh, sellest mõttes, et kuumust on tal küll, puupliit ikkagi, aga leivateo jaoks jäi natuke nõrgaks. Aga no paari tunniga sai ta lõpuks ikka valmis.
See kord ei voolanud kuskilt midagi üle ka. Vormid said taas suht täis (omaarust tegin küll vähem taigent), aga sõtkusin alguses rohkem jahu sisse ja see aitas.
Ise tahtsin seekord kindlasti ära proovida magusa ehk puuviljaleiva tegemise ning ülejäänud pere nõudis lihaleiba. Ja kolmandaks valisin ise, juustuleiva. Magusa leiva jaoks panin eelmisel õhtul Amarettosse likku sarapuupähkleid, rosinaid ja kuivatatud ananassikuubikuid. Sellele lisasin hiljem veel jahu, kuna Amaretto tegi taigna vedelamaks. Juustuleiva sisse panin suitsujuustu... äkki oli Saaremaa oma... ei mäleta. Kuna ma ise köömneid ei armasta, siis neid ei pannud, panin hoopis natuke tüümiani. Ning lihaleiva sisse läks suitsuliha ja natuke oliive.
Peale selle, et leivad üle kahe tunni ahjus olid, tuli kõik paremini välja kui esimesel korral. Kõik kolm kerkisid ilusasti, üle ääre ei jooksnud, pealt ära ei kõrbenud, vormi külge kinni ei jäänud ja maitse oli muidugi imehea.
Hiljem turgatas, et oleks võinud lihaleivale ka praesibulat sisse panna, aga see jääb siis mõneks teiseks korraks.

Suvikõrvitsalasanje

Nädalavahetusel käisin vanematekodus ja proovisin sealses ahjus ka leivateo ära. Tuli välja küll, aga sellest järgmises postituses.
Kaalulangetamine liigub mul VÄGA visalt. Kaalugraafik jookseb väga ühtlaselt, üks nädal pluss, teine nädal miinus, siis jälle pluss ja siis taas miinus... Jätkuvat miinust pole :( Märtsi lõpuga saabus küll uus motivatsioon end käsile võtta, aga siiski on mul nii raske magusale "ei" öelda. Õnneks suviste ilmadega on liikumist siiski rohkem ja loodan kaalu siiski liikuma saada. Lihast loobumine ei tulnud küll kaalulangetamisega seoses, kuid ehk aitab see sellele sellegi poolest kaasa.
Eelmisel nädalal sattusin peale ühele Kaalujälgijate välja antud raamatule Tervislikud naudingud. Seal on huvitavaid retsepte, mis toovad kindlasti ka vaheldust. Tänase õhtusöögi algallikas on pärit just sellest raamatust. Retsept vastavalt mugavusele siiski muudetud.

Suvikõrvitasalasanje / neljale
Ettevalmistuseks: 10min
Ahjus: 20min
1 suvikõrvits
400ml rasvatut piima
2spl maisitärklist
5 lasanjeplaati
3 viilu Saaremaa light viilutatud juustu
soola-pipart
SM Forest Blendi

Kuumuta ahi 180 kraadini. Pese suvikõrvits ja lõika õhukesteks viiludeks.
Kuumuta piim ja sega juurde maisitärklis. Lase keema tõusta.
Maitsesta soola ja pipraga.
Tõsta ahjuvormi kordamööda kihiti: kiht kastet, kata see 1 1/2 lasanjeplaadiga ja kiht suvikõrvitsat, puista peale SM Forest Blendi. Korda sama ja lõpeta valge kastmega.
Tõsta peale Saaremaa juustu viilud.
Küpseta ahjus 20 min.

Esimene leivategu

Minu esimene leivategu... See oli tõesti üks suur tegu.
Algas see reede õhtul 29. mail. Algus oli väga lihtne. Segasin oma juuretisepojukese käesooja veega ning lisasin veidi rukkijahu ja maltoosat. Juuretisesegu peab olema keefiri konsistentsiga. Mitte päris vedel, selline tummine. Mässisin selle fliisi sisse ning panin sooja tuppa käärima. Õhtu ülejäänud osa oli samuti lõbus, käisime vanalinnas õllejooksu vaatamas, kust koju jõudsime umbes kaheteistkümneks õhtul. Laupäeva hommikul kella viieks olime kutsutud sünnipäeva peole. Algne mõte oli, et vaatame koos päikesetõusu, õnneks jäi see ära, sest päike tõusis siis 4.20. Mul oli raskusi 4.30ki silmi lahti saada. Aga me vedasime end ilusti kohale. Sünnipäevapidu sai meie jaoks umbes pool kaheksa läbi, kuna juuretis ootas kodus. Jõudsime umbes kaheksaks koju. Meeslemmik keeras magama, mina hakkasin leivataigent tegema. Juuretis oli nii ilusasti käärinud. Mõnusalt paks vahukiht oli peal ning lõhn oli imehea. Edasi tuli lisada veel jahu seni kuni tuli sõtkuma hakata. Jahu tuli lisada kuni sõtkumisel tekib "lurts". Minul tuli "lurts" õite varakult juba. Lisasin jahu veel. Oleks võinud veel panna, arvestades järgnevaid sündmusi... Igal juhul. Kui mulle tundus, et tainas on saavutanud paraja paksuse, võtsin järgmiseks korraks juuretisepoju kõrvale ning jagasin siis taigna kolmeks. Mina tegin seemneleiva ehk jõuleiva, milles olid seedermänni seemned, kõrvitsaseemned ja päevalille seemned. Selle leiva tegin ma tulevasele RaudHüaanile. Teine leib oli seeneleib - viimased kukeseened sügavkülmast, mille praadisin rohke sibulaga läbi. Ning kolmas vahemereleib - päikesekuivatatud tomatid ja mustad oliivid. Ilmselgelt oli mul tainast ülearu palju. Aga kuna mul ei olnud rohkem vorme, siis tuli sellega leppida. See ei tõotanud head ja ma kartsin juba siis, et asi ei lõpe hästi. Igal juhul, segasin need kolm erinevat taigent kokku ning panin vormidesse. Silusin ilusti pealt veega ning lugesin sõnad peale. Tassisin vormid kõik ükshaaval jällegi meie ärklikorrusele. Panin peale köögirätiku ning ümber fliisi, et neil hea soe oleks. Kell oli selleks ajaks umbes pool kümme. Kella üheteistkümneks tahtsin minna joogasse. See tähendas seda, et mul oli umbes 40 minutit aega väikeseks tukastuseks. Sellest ma ära öelda ei suutnud. Jooga oli mõnus ja värskendav. Enne kahte koju jõudes valdas mind põnevus, mis mu lastest saanud on. Hiilisin vaikselt lastetuppa, tõmbasin tasakesi fliisi pealt ning köögirätiku... Ja mul ei tulnud pettuda. Nad olid vahepeal ilusti kasvanud. Kõik, mis üle ääre sai minna, oli üle ääre ka läinud. See nägi välja nagu beebikaka, aga koristada oli seda tõenäoliselt palju meeldivam, sest lõhn oli endiselt väga hea :)
Aga polnud hullu midagi, kaapisin taigna kokku ja parandasin iluvead. Tõmbasin uuesti veega pealt siledaks ning vajutasin väikesed nabaaugud uuesti peale. Küpsetamine oli juba lihtne. Sain teada, et see ahi on päris äkiline ja alguses tuleb kooriku küpsetamiseks tiba vähem lasta. Edasine küpsetamine läks ajaliselt väga hästi. Vahepeal kastsin veel veega ning veekauss oli ahjus ka. Leivalõhna oli terve elamine täis. Viimaks tõstsin nad ahjust välja ja panin märgade rätikute alla jahtuma. Leivad said valmis siis umbes kella kolmeks. Kannatasin ilusti tunnikese veel, enne kui lahti lõikasin. Alguses mõtlesin, et jätan järgmiseks päevaks, sest siis tulid meile külla sõbrad seinu kruntima. Aga ei suutnud ikka vastu pidada. Lõikasin kahe leiva otsast ikka paar viilakat ja mekkisime ära. Oli ikka hää küll! :) Suu vajub taas vett täis kui mõtlen sellele lõhnale ja maitsele. See nädalavahetus vist ei jõua leiba teha. Aga nagu meile öeldi, juuretis on nagu väike laps, keda ei tohi kauaks üksi jätta. Järgmisel nädalavahetusel peab aega leidma. Nüüd juba kogemuse võrra targem ja järgmine leivategu tuleb ehk erinev, vähem katastroofilisem.